Kaart - Newfoundland ja Labrador (Newfoundland and Labrador)

Newfoundlandi ja Labradori provints on 1. järgu haldusüksus Kanadas. See hõlmab Newfoundlandi saare ja osa Labradori poolsaarest.

Aastatel 1949–1964 oli provintsi ametlik nimi Newfoundland.

Indiaani hõimudest elasid Newfoundlandi saarel beotukid ja pärast mikmakid.

Esimese eurooplasena jõudis Newfoundlandile 1000. aasta paiku Leif Eiriksson. Tema asula jälgi on leitud väljakaevamistel. Itaalia meresõitja John Cabot randus 24. juunil 1497 Newfoundlandil Bonavistas.

5. augustil 1583 võttis Humphrey Gilbert Newfoundlandi Inglismaa valdusse esimese ülemerekolooniana. Ent asulaid hakati sinna rajama alles 1610, kui saarele moodustati esimene asundus (ja lähiaastatel veel mitu). Erinevalt tavalistest kroonikolooniatest olid Newfoundlandil, mille kuberner omas kogu koloonia maad. Valduskolooniad võisid tegutseda aktsiaseltsi põhimõttel ja nende põhiline eesmärk oli omanikele kasumi teenimine. Nõnda sarnanesid nad Inglismaa maamõisatega. Aastatel 1610–1728 oli saarel rida omanikkubernere, kellest osa elus saarel ei käinud. Selgus, et kirja teel võis juhtida küll teises Inglismaa otsas asuvaid mõisaid, ent mitte üle ookeani olevaid valdusi, ja see pärssis saare arengut. Osa kolooniaid müüdi riigile, osa läks pankrotti. Lõpuks moodustati nende asemele nii-öelda harilik kroonikoloonia.

1655. aastal rajasid oma asulad saarele ka prantslased. Kasutades inglise kolooniate nõrkust, kontrollisid nad peatselt enamikku saarest. Nende keskuseks oli Pleasance, tänapäevane Placentia. Kuningas Williami sõja ajal 1689–1697 vallutasid prantslased peaaegu kogu saare, ent Ryswicki rahuga taastati Ameerikas status quo. Järgnenud Kuninganna Anne'i sõjas 1702–1713 said prantslased lüüa ja vastavalt Utrechti rahule pidid Newfoundlandilt lahkuma.